kihutab koos ajaga.
Mõni väga nobe kell
vahel kimab sajaga.
Nagu kukkuv kosevesi
liigub liivakellas liiv.
Vahel soovin hiljukesi:
„Pea nüüd kinni, kaunis viiv!
Seinakell, neid seiereid
võiks ju tasa nihutada.
Katsu paigal hoida neid,
pole vaja kihutada.“
Kell ei ole tuuleveski,
seierid ei ole tiivad.
Pudenegu tasakesti
liivakella laisad liivad.
