Oli arvata, et black midi päris lihtsasti seeditavat plaati ei tee. Nende debüüt „Schlagenheim“ purustas tunamul“lu kuulajate kõrvu oma raju kokteiliga postpungist, no wave’ist ja mürarokist. Ja mis veelgi üllatavam, need neli Londoni kutti olid vaevu teismeeast välja kasvanud, kui oma assortii kuulajateni tõid. Metsikud, tempokad ja raevukad laulud, mille vahele on torgitud tõeliselt ilusad ja hellad hetked.