Kui mõelda eelseisvate Tokyo olümpiamängude peale, siis on päris kindel, et nende korraldamine on täppisteadus. Ent olümpiamängud pole alati olnud sedavõrd rafineeritud.

Rännates peagi algavate 32. olümpiamängude juurest 117 aasta tagusesse aega, kui toimusid kolmandad modernsed mängud, leiame eest sedavõrd veidra, koomilise ja kohati isegi dramaatiliselt elu ja surma piiril vonklevate detailidega „spordipeo“, et anna aga kannatust! Tõsi, kuna need olid alles kolmandad moodsad olümpiamängud, polnud ilmselgelt ka eriti eelnevaid kogemusi, mille pealt õppida.

Need olid mängud, mille kohta tekib tagantjärele küsimus, kas seal üldse oli midagi sellist, mis ei olnud juhuse hooleks jäetud. Või noh, küllap tegid noodki korraldajad enda meelest tipp-topp tööd, aga välja kukkus jalalt niitev kokteil, mille koostisosadeks võiks olla Bornhöhe „Kuulsuse narrid“, Coenide film „O Brother, Where Art Thou?“ ja Mark Twaini „Elu Mississippil“. Neist olümpiamängudest sobiks Tom Waitsil kindlasti teha ka prääksuvate matuseorkestri-pasunatega kontseptplaat.

Olümpiaad toimus USA Kesk- Läänes Missouri osariigis St. Louisi linnas aastal 1904. Kuid kõige sürrealistlikum spordivõistlus, kus kohtusid rotimürk ja krooniline vedelikupuudus, kurjad koerad ja mädanenud õunad, oli maratonijooks.