Viis-kuus aastat tagasi Eestisse saabunud Süüria sõjapõgenike lõimumine ei ole tõenäoliselt hästi läinud. Tõenäoliselt enamik neist endiselt ei tööta. Tõenäoliselt enamikul on endiselt eesti keelega suuri raskusi ja osa ei räägi seda üldse. Eesti Pagulasabi sõnastust – eesmärk on nende inimeste iseseisvumine, see tähendab, et nad käiksid tööl ja saaksid ise hakkama – kasutades võib öelda, et paljude (äkki isegi enamiku) puhul pole seda saavutatud.

Väljendit „tõenäoline“ tuleb pidevalt pruukida põhjusel, et tegelikult pole Eesti riigil aimugi, kuidas siia tulnud süürlastel läheb. Kõigi nende aastate jooksul pole tehtud ühtegi uuringut, isegi analüüsikest mitte, et vastata mõnele lihtsale küsimusele. Kus nad elavad? On neil elukohaga probleeme? Kas nad töötavad? Kui jah, siis kus? Kui ei, siis miks? Kuidas on eesti keelega, on see selgeks saanud?