Kõrgete puude taga peitub idülliline taluõu. Valitseb täielik isolatsioon, teiselt poolt seda puudemüüri pole näha mitte kui midagi. Ent postkastist mööda viivalt rajalt avaneb vaade poolteist sajandit vanale aidale ja abihoonetega õuele. Elamuks on ligi sada aastat vana ning viimse kui detailini restaureeritud metsavahimajake, mille teise korruse aknast paistab viivuks kellegi blond pea, kuid kaob siis peitu.

Vaikus kestab minuti, seejärel kostab haukumist. Koerale järgneb peremees Andres Lepiku, peas laiguline kalamehemüts, seljas Tai õllefirma Singha kirjadega tume T-­särk. Kui Peeter Volkonski habe oleks kordades lühem ja hoolitsetud, samm vilgas ning nägu sile, oleks teda Lepikust keeruline eristada. Ka iga on meestel enam-vähem sama.

„Käige persse!“ sajatab Lepiku.