Suurettevõtjate Priit ­Piilmanni ja Margus Kangro veetav Viru Keemia Grupp kinnitas eelmisel nädalal uudist, mille Eesti Eks­press tõi lugejateni juba aprillis: firma soovib ehitada Ida-Virumaale ligi 800 miljonit eurot maksva biotoodete kompleksi (tselluloositehase).

Julge samm, arvestades, et mõned aastad tagasi lödistus metsakaitsjate survel Jüri Ratase valitsus ja lõpetas puidurafineerimistehase eriplaneeringu. Seda tehast soovisid rajada firmasse Est-For koondunud metsa- ja puiduettevõtjad.

Muidugi kaasnesid VKG uudisega kohe protestid. „Tehase mõju loodusele võib olla laastav,“ kuulutas Postimees ühes oma loos ja küsis teises: „Kas kohtlajärvelasi ähvardab puhtast põhjaveest ilmajäämine?“

Eelmise sajandi alguses oli seis teistsugune. Paberi- ja tselluloositehased töötasid mitmel pool üle Eesti. Neid rajasid mõisnikud ja töösturid ning Konstantin Pätsi Esimese Wabariigi ajal ka Eesti riik.

Kuid ka siis nuriseti keskkonna saastamise ja ärimeeste ahnuse üle.