Helilooja Olav Ehala oli 1980. aastal Noorsooteatri (praegune Tallinna Linnateater) muusikaline juht. Peanäitejuhile Kalju ­Komissarovile, kommunistide protestimeelsele lemmiklapsele oli silma jäänud 1973. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Richard Bachi allegooriline jutustus „Jonathan Livingston Merikajakas“, mis rääkis loo kajakaparvest ning seal jäikade reeglitega vastuollu sattunud ja välja heidetud lennuhimulisest kajakast. Parve ja üksiku linnu, ühiskonna ja üksikisiku vastuolu paelus Komissarovit sedavõrd, et ta pöördus helilooja Olav Ehala poole ettepanekuga kirjutada jutustuse teemal muusikaline lavastus ja kutsuda seda etendustel esitama populaarne rock-ansambel Ruja.

Komissarovil oli ­Noorsooteatris juba selja taga üks menukas muusikaline lavastus koos Rujaga – saksa sõjakurjategijate üle peetud Nürnbergi protsessi ainetel loodud fašismivastane teos pealkirjaga „Protsess“. Ta soovis edu toonud popi ja noortepärase etenduse valemit korrata. Kõik ei läinud siiski nii nagu planeeritud. Olav Ehala meenutab: „Komissarov ütles, et Läänes on rock-muusikal „Tommy“ (ansambli The Who rock-ooper, topelt­album ja film 1969. aastal), teeme meie „Johnny“!“