Ma ütlen kohe alguses ära: see tekst siin pole ühe restoranipidaja hala, vaid osutus praegusele ja tulevasele reaalsusele.

Aasta alguses istusime Otiga ja arutasime tuleviku üle. Üksteist aastat restorani vedamist on olnud suhteliselt kurnav. Hilissügisest tõusnud koroonanumbrid olid andnud meile sunnitud puhkuse ja oli võimalik oma tegevusi sügavamalt läbi mõelda. Otsustasime osaleda EASi korraldatavas mentorprogrammis. Tahtsime aru saada, mida on võimalik teha, et Põhjakal oleks ka järgmisel kümnendil jätkuvalt toimiv restoran.

Viimased aastad on olnud eriti kurnavad. Kõike on võimalik arendada, aga kui pole inimesi, kellega seda teha, vajuvad käed rüppe. Restorani töö on meeskonnatöö. Meeskonna koostamine on osutunud aga varasemast oluliselt raskemaks.