Ultraortodokssed juudid on show business’is väikestviisi trend. Peavoolupublikut köidab kinnine linn linnas, kus liiguvad justkui ammu surnud esivanemate varjudena kentsakalt riides vanamoodsad inimesed. Nad kasutavad salapärast sümboolikat, ümisevad hüpnootiliselt kõlavaid palveid, rasked nahksed köited nende riiulites peidavad endas iidseid teadmisi. Haredi kogukonna huvipuudus moodsate mugavuste ja leiutiste vastu mõjub heidutavalt. Mis mõttes jamab keegi veel nuputelefoniga ega arva, et ta elu on halb? Kontrastid teevad hea loo. Tänapäeva ühiskonna kõrval mõjub religioossete fundamentalistide argipäev nagu häguse pildiga mustvalge teler.

Sattusin haredi-sarjadest sõltuvusse ja vaatasin neid järjest: võimsa feministliku sõnumiga miniseriaal „Unorthodox“, „Õnne 13“ meenutav pehmem ja seebikalikum „Shtisel“, lisaks mõned dokumentaalfilmid. Enamikus lugudest on läbivaks lõngaks religiooni kammitsais naiste vabaduspüüdlus.