On sõnad, mis jäävad meid saatma kogu elu. Mind jahmatas, kui Jaan Kaplinski sõber, preester Vello Salo oma elu lõpukuudel ühel päeval mõtliku veendumusega ütles: „Asjadest astuvad välja kujud ja värvid...” Mõtlesin, et ohhoo, milline psühhedeelne elamus vanal preestril. Mõni hetk hiljem sain muidugi pildi kokku: isa Vello selgitas väga asjalikult, et on Jaan Kaplinski „Tolmust ja värvidest” kellelegi välja laenanud, et seda luuletust oleks nüüd väga vaja, et see kogumik aitaks tal elada.

Mõtted, mis muudavad maailma. Jaan Kaplinski on olnud aastaid elurikkuse eestkõneleja, seda nii looduses kui keeleruumis. Nõnda kui tuleb hoida loomulikku keelt, seda mitte liialt kohitseda, tuleb hoida ka looduslikku mitmekesisust. Üks tema praktiline soovitus, Assisi Püha Franciscuse eeskujul, et „kloostriaedades jäetaks lapike maad selleks, et sääl saaks kasvada see, mis Jumal sinna kasvama paneb”. Kuidas elada nii, et meie koduümbrus ei muutuks ühetaoliseks muruks. Neid mõtteid oleme alles praegu hakanud laiemalt teadvustama. Tema, elu ja maailma näinuna, oli ka siinkohal palju aastaid meist ees.

Aga jah, elava müstiku eluhoiak. Mis võib n-ö selle maailma suhtes olla ka väga kriitiline, vastuvoolu ujuv. Aga üle kõige hool ja armastus kõige elava vastu. Armastus, mis on teaduseülene, religioonideülene, maailmavaadete-ülene. Eeskuju: elada viimase minutini nõnda vaimunõtkelt, et kirgas vaim kumab läbi hapra keha. Kogu olemus kui üksainus suur naeratus, mis kannab armastust üle aegade ja avaruste.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid