Möödunud pandeemiakevadel oli kogu maailm paanikas. Mitte ainult viiruse pärast. Valitses teadmatus, kuidas suletud elu mõjutab majandust, töökohti, tarneahelaid, rahastamist.

Turgudel kasvas riskide maandamise tõttu müügisurve ning järsult kadus nõudlus toorme ja büroopindade järele. Korraks kukkus isegi kodu soetamise hind. Pärast finantskriisi 2008 on see rühkinud üha ­uutesse kõrgustesse.

Nüüd, poolteist aastat hiljem on aga kogu pilt justkui tagurpidi keeratud.

Ehkki väga aeglase vaktsineerimistempo tõttu ei naase normaalne elu veel mitu aastat, on majandus pealtnäha juba kohanenud.

Kapital ja töökohad on liikunud paikadesse, mis ei sõltu füüsilisest asukohast. Ning kodu ostmine on veelgi suurema au sees, kuna sellest on saanud kants, mis peab rahuldama kõik vajadused.

Kuid selline kohanemine on osaline. Kohaneda saavad üksnes need, kellel läks hästi juba enne kriisi. Need, kelle töö on digitaalne ja kodu iseenda nimel. Just oma kodu omamine paistab rikkamas maailmas üha utoopilisema unistusena.