Kui Joan Laporta üheteist aastase vaheaja järel möödunud kevadel FC Barcelona presidendiks valiti, oli ta esimeses intervjuus erakordselt pessimistlik: „Klubi on hullemas seisundis, kui ma oleks eeldanud,” kõlas tema kokkuvõttev hinnang eelmise presidendi Josep Maria Bartomeu poolsele klubi juhtimisele.

Selles, et Laporta ei liialdanud, veendus iga jalgpallisõber möödunud nädala lõpus, kui sai selgeks, et sel suvel saab näha jalgpalliüleminekut, mida enamik vutisõpru iialgi prognoosida poleks osanud: alates kolmeteistkümnendast eluaastast ja 2000. aastast FC Barcelona särki kandnud Lionel Messi uuel hooajal Kataloonia esindusklubis ei jätka. 

Milles probleem?


Hispaania kõrgliigas La Ligas on klubide fintantskäitumise jätkusuutlikkuse tagamiseks rakendatud palkade ja üleminekutasude maksmiseks ette nähtud kulude ohjamise mehhanism. Idee, mis peaks tagama klubide jätkusuutlikkuse ja hoidma eemale lollid miljardäridest rahaloopijad, on lihtne: klubid ei tohi sõlmida mängijatega (hiiglaslikke) lepinguid summade eest, mille tasumiseks neil reaalselt raha ei ole. 

Barca puhul pole probleemiks klubi käive. Jamad on endale kaela tõmmatud tohutute kohustustega.  Klubi on endise juhtkonna vedamisel sattunud nii suurtesse võlgadesse, et tegelikult pole neil võimalik palgata isegi uut riietusruumide koristajat.