1991. aastal asus ühes kahekorruselises tagasihoidlikus tumedat värvi hoones spordipoe kõrval kontor, milles tegutsenud õnnekütt katsus veel enne taasiseseisvumise väljakuulutamist Eesti Vabariiki finantslõksu püüda.

Bostoni firma IBC Investment Group Inc. lubas avada Eestile 10 miljardi dollarise krediidiliini. Räägiti isegi 15 miljardist dollarist.

Rahanappuses Eestile mõjus hiidlaen paradiisliku pakkumisena.

Nõukogude võimust taganenud Eestis nappis 1991. aastal kõike – toitu, tarbekaupu kütust jne. Kui Aadu Luukas ja Endel Siff valmistasid Hollandi äripartneritega ette lepingut tulevase kasumimasina Pakterminali loomiseks, kandsid nad isegi kontoris kindaid, sest Tallinnas ei läinud radikad piisavalt soojaks. Nõukogude rublaga polnud suurt midagi peale hakata. Kõva valuutat Moskva uuteks investeeringuteks ja kauba ostmiseks enam ei eraldanud. Lääne pankurite silmis polnud Eesti krediidikõlblik.

Ja siis äkki ilmus jaanuaris 1991 välja IBC president William J. Nichols ja maalis imeilusaid pilte sellest, kuidas arengulaenudega saab uuendada näiteks liha- ja piimatoodete kombinaate.

Edasi lugedes saate teada, milline oli laenupakkujate taust, aga ka seda, kuidas mõned aastad hiljem kuulsid eestlased üllatusega, et üks Eesti firma soovib osta maailma suurimat kollast teemanti. Seegi oli finantslõksu osa.