Ööl vastu 3. septembrit 1939 lähenes Saaremaa rannikule tasasel käigul mootorpaat. Kell oli löönud kesköötundi, kui paat Karuste küla all lainetele loksuma jäi. Vaikselt, et Eesti piirivalve ei märkaks, sumpas kaldale trobikond tumedaid inimkogusid. Paat aga lõi mootorile hääled sisse ja kadus kiiresti pimedusse. Saarele maha jäetud inimesed olid juudi põgenikud. Neil polnud aimugi, kus nad on.

Soovimatud külalised

Võõra rannaga veidi kohanenud, hakkasid põgenikud sisemaa poole liikuma. Nad sattusid kõigepealt Karuste külla. Kell oli juba kolm, kui nad kohtasid kohalikke noormehi. Juudid jutustasid neile lühidalt oma loo ning said soovituse tellida autod ja sõita Kuressaarde. Noormehed juhatasid põgenikud Karuste postitallu, kus oli telefon. Nii jõudis teave piiririkkujaist kohe ka ametivõimude kõrvu.