Eestile oluline küsimus: milline on ameeriklaste luure võime mõista võõrastes ühiskondades toimuvat?

Miks ameeriklased ei näinud, ei kuulnud ega saanud aru okupeeritud riigis toimuvast?

Lääne ja islamimaailma suhete ajaloos on üks peatükk läbi saanud.

Ameeriklaste ja nende liitlaste kiire lahkumine Afganistanist juhatati sisse eelmisel aastal, kui 29.veebruaril kirjutati Katari pealinnas Dohas alla rahuleping USA ja Talibani vahel. Mis jäi tookord suuresti tähele panemata, sest maailmas juhtus teisigi pinget pakkuvaid asju. Pandeemia kasvõi. Ühendriikide diplomaatide ning muidu poliitikahuviliste (loe: poliitkommentaatorite) hoiak ei olnud Doha kokkuleppeid toetav, aga seda vastuseisu sai tollal riigisiseselt esitada kui järjekordset näidet, kuidas „süvariiklased“ ning nende massi(peavoolu)­meedia on igas asjas president Donald Trumpi õilsate püüdluste vastu. Igatahes suurt kisa-kära Doha lepete pärast ei juhtunud, ehkki pidanuks. Kummaline oli kasvõi see, et Ühendriikide esindajad rääkisid läbi Talibani esindajatega, jättes Kabulis võimul olnud Afganistani vabariigi valitsuse (ehk USA liitlase ja kliendi) mitte lihtsalt kõrvale, vaid isegi ei hoiatanud neid niisugustest läbirääkimistest.

Ameeriklased võtsid Afganistani seaduslikule valitsusele mõned kohustused. Vabastada 5000 vangistatud taliibi tuhande valitsusvägede sõduri vastu.