Umbes kuu aega tagasi — ja nagu näinud oleme, siis võib kuuga jõuda triumfist meeleheiteni — kirjutasin, et Moskva vaatleb sündmusi Afganistanis tunnetega, mis on “segu rahulolust, ärritusest ja ärevusest”. Kabuli režiimi äkiline kokkuvarisemine on neid kolme emotsiooni veelgi võimendanud.

Mitte et neid kurvastaks vaatepilt sellest, kuidas end “asendamatuks riigiks” kuulutanud “viimane superjõud” ja — nagu venelased näevad — isehakanud globaalne hegemoon häbistatuna õhu kaudu põgeneb. Diplomaate Kabuli lennujaama vedavad helikopterid meenutavad paratamatult Saigoni langemist 1975. aasta aprillis.

Mõne jaoks oli see lihtsalt geopoliitiline läbikukkumine. Riiklik ajaleht Rossiiskaja Gazeta kirjeldas seda kui “Ameerika ideoloogide häbiväärset tulemust terrorismivastases võitluses ning riigi ülesehitamisel”.