Eelmise nädala esmaspäeva hommikul helises Alar Karise telefon. „Ega sa ei maga?“ küsiti Kariselt teisel pool toru. Helistas riigikogu esimees Jüri Ratas ja palus paarkümmend minutit vestluseks. „Sain aru, et asi lõhnab halvasti,“ naerab Karis. Pakuti võimalust kandideerida Eesti presidendiks.

Esialgu ütles ta: „Pigem ei.“ Mõtles paar päeva. „Koputati südametunnistusele. Öeldi, et CV on selline ja sa oled ikka õige mees. Lõpuks hakkasin ise ka uskuma,“ lõõbib Karis. Poliitikud on rahul ja kiidavad Karist: tasakaalukas, intelligentne, väärikas. Ja elulugu on tõesti uhke. Tippteadlane, kahe ülikooli rektor, riigikontrolör ja praegune Eesti Rahva Muuseumi (ERM) direktor. Karis on hinnatud juht. Ta tõdeb ka ise, et pole elus kunagi ühelegi ametikohale pidanud kandideerima, alati on teda kutsutud.

Ent Karis on poliitikutele vahest ehk liigagi mugav, sest kiitus valgub samas rütmis ka kriitikaks.