FOTO:
Talvel 2002 ei pesnud Madis Jürgen mitu nädalat autot, sest ta sõitis mööda sulavaid Pärnumaa teid, et kohtuda inimestega, kes olid kaotanud lähedase sügiseses metanoolitragöödias.
Ta kohtas surmast pääsenuid, kes, odekolonn laua peal ja veekopsik kõrval, kirusid riiki. Nägi ellujäänuid, kes pisarsilmil palusid tänada arste, kes neid kannatlikult ellu tagasi tõid. Ta kohtas inimesi, kes end ise lähedase surmas süüdlaseks pidasid. Ja neid, kes arvasid, et parem on, et ta läks. Ta rääkis nendega, kes häbenesid rääkida. Ja nendega, kes oleks rääkinud rohkem, kui toona lehte mahtus.
Ta nägi ääretult sümpaatsete inimeste ääretut kurbust.
"Väikesed lihtsad lood, aga lõpp oli kõigil ühesugune," kirjeldab Madis Jürgen metanoolitragöödia ohvrite lähedaste 20 aastat tagasi räägitud meenutusi. Kuula helindatud lugu sellest, kuidas mäletab Madis artikli sündi ning mälestusi 10 metanooliohvri elust.
