DeStudio ülevaatenäituse „Pohmelus“ saalidesse sisenedes polnud mul mingit kahtlust, et ees ootavad tööd on vanad head tuttavad. Kui ma poleks ka aastakümneid ühtegi neist näinud, ütleksin une pealt märksõnad: tahumatus/glamuur, impulsiivsus, fragmenteeritus, paber-käärid, karmid materjalid. Just 1990ndate esimese poole DeStudio – analoogfoto­graafia ja -kollaažidega töötavad „kunstnikud keevitusaparaadiga“ (Herkki-Erich Merila tsitaat näitust saatvast filmist) – on minu kogemusest kustumatu. DeStudio tandemist said siis esimesed kunstnikud, kellega elus konkreetsemalt kokku puutusin.

Oli aasta 1994 kevad, kui lõpetasin Tallinna Sidekooli fotograafia eriala. „Kutsekasse“ läksin Tallinna 21. keskkooli vilistlasena ja aastaid hiljem kuulsin, kuidas eliitkooli õpetajate toas olevat imestatud: „Miks ta küll seda fotograafiat pidi õppima minema?!“ Jäägu see kahetsus sinna tuppa, minu jaoks oli valik selge. Jagus nii isiklikku ambitsiooni kui ka siirast imetlust fotokunsti vastu. Pilk alles avastas erakordseid visuaale, seninägemata, üllatavaid, ahvatlevaid kaadreid nii galeriidest, linnaruumist kui massimeediast. Ja samuti nimesid nende kõrval.

Just siis oli seda visuaalset ruumi valitsema tõusnud üks selgelt eristuv kujutamislaad ja elegantne nimekuju – DeStudio oli kõikjal, alati nähtav juba kaugelt eemalt.