Kõik need mõrvad on võetud Soome kirjaniku Max Seecki krimipõnevikust „Uskmatu“, mis ilmus tänavu ka eesti keeles. Raamatust ei olnud Eesti ajalehtedes ühtegi arvustust. Kuid kuu aega tagasi jõudis Maxi raamatu ingliskeelne tõlge pealkirjaga „The Witch Hunter“ The New York Timesi ülimainekasse bestsellerite nimekirja. Ainus varem samasse nimekirja jõudnud Soome päritolu teos on kirjandusklassiku Mika Waltari mastaapne ajalooline romaan „Sinuhe, egiptlane“ 1949. aastal.

See uskumatu lugu algab aga Tallinnas, kus bestselleri „Uskmatu“ autor Max Seeck 2000. aastate algul Audentese rahvusvahelises ülikoolis õppis. Audentese ülikool kasutas toona endise Concordia ülikooli litsentsi ja tõmbas Soomest üliõpilasi ligi nagu meepott kärbseid. Maxiga ühes grupis oli ligikaudu 40 soome tudengit. „Tallinnas oli väga lahe see, et elamis- ja õppetoetus, mida me Soomest saime, oli ligikaudu 500 eurot. Tol ajal saime selle raha eest Tallinna kesklinnas elada 90ruutmeetrises saunaga korteris, samal ajal kui Helsingis ei oleks selle raha eest midagi ligilähedastki saanud. Mõnigi asi oli Tallinnas paremini kui Soomes – näiteks Tallinna igas baaris ja kohvikus oli wifi juba siis. Helsingis polnud midagi sellist...“ meenutab Max Seeck möödunud aegu.

Max õppis Tallinnas turundust ja ettevõtlust ning asutas pärast lõpetamist Soomes oma ettevõtte. Kuid soov kirjutada muutus üha tugevamaks, sõbradki olid talle soovitanud kirjutada mõni raamat. 2016. aastal ilmus tema esimene romaan „Hammurapi inglid“, mille tõlkeõigused müüdi kohe Eestisse, Saksamaale ja Islandile. Sellest alates on Seecki romaanide tõlkeõigusi müüdud neljakümnesse riiki, sealhulgas Ameerika Ühendriikidesse ja kogu Euroopasse.

The New York Timesi edetabelisse jõudnud ja psühholoogiliseks trilleriks lahterdatud „Uskmatu“ on keeruline ja vägivaldne lugu, mis hargneb peamiselt Helsingi Kulosaari linnajaos. Kulosaari on ainult paari ruutkilomeetri suurune ajalooline Helsingi linnajagu, kus sajandivanused, kõrge klombitud graniitsokliga mornid soomerootsi aristokraatide juugendvillad vahelduvad neofunktsionalistlike valgete tahukatega, milles elamiseks peab olema miljonär. Kitsaste tänavatega Kulosaaris on ka hulk privaatsust hindavate välisriikide saatkondi – seal asuvad näiteks Hiina, Colombia, Iraagi ja Iraani jt esindused. Kulosaaris rentis modernset valget villat ka Lennart Meri ajal, kui ta oli Eesti Vabariigi suursaadik Soomes.

Max Seecki menuromaani võib liigitada Nordic noir’i hulka – tegevus toimub peamiselt pimedas, sajab lund, meri on kaetud jääga, puhub vinge tuul. Raamat algab nii: „Tuul oli tugevnenud ja suure, krohvitud betoonist ja klaasist seintega eramaja nurkadest kostab rahutut oigamist.[–-] Terrassile tekkinud ja sellel valgeid luiteid moodustanud lumekord on kui nõiaväel minema puhutud ning see annab aimu puhuja tugevusest. [–-] Maria Koponen [–-] silmitseb jäätunud merd – mis sel aastaajal hämmastavalt sarnaneb lageda põlluga – ja seejärel paadisillale viivat teed, mida valgustavad põlvekõrgused laternad.“ Vist igaüks aimab, et mõne hetke pärast märkab Maria „klaasuste taga midagi, mis sinna ei kuulu“...

Üleminspektor Jessica Niemi on nagu Stieg Larssoni „Millenniumi“-sarjas tegutseva Lisbeth Salanderi legaalne variant.

Raamatu peategelane on Helsingi kriminaaltalituse üleminspektor Jessica Niemi, kes töötab koos isikuvastaste kuritegude talituse ülemkomissari Erne Miksoniga. Jessica on midagi Stieg Larssoni „Millenniumi“-sarjas loodud Lisbeth Salanderi legaalse variandi sarnast – noor, nutikas, ometi juba elus karmilt haiget saanud ning endaga suurt saladust kaasas kandev naine. Erne Mikson on aga ahelsuitsetajast eestlane, karm, üksik ja endassetõmbunud politseinik.

„Helsingi Itäkeskuse põhikoolis oli mul eestlasest sõber Mihkel Mikson. Ma ei ole teda küll hiljem kohanud, aga Erne sai oma nime just tema järgi,“ selgitab Max Seeck. Erne on raamatu järgi pärit Saaremaalt. „Erne pole mingi linnatüüp, vaid pigem maamees. Ta on veidi teistmoodi ja hoiab omaette. Sobib hästi, et ta on just Saaremaalt pärit,“ ütleb kirjanik. Raamatus suitsetab saarlane Erne Eesti sigarette Rumba, mille lõhn inimestele närvidele käib. Ka see detail on pärit Seecki Tallinna-aastatest: „Mäletan, et keegi eestlasest tuttav pakkus Rumbat ja see oli ikka tõeline mürk!“

Ehkki Seecki esimesed romaanid leidsid lugejaid Põhjamaades, ei pakkunud need huvi suurte riikide kirjastajatele. „See oli tõesti nii. Meil oli suur soov müüa minu raamatute tõlkeõigusi välismaale laiemalt. Varasemate raamatute vastu puudus just ingliskeelsete huvi. Uurisin siis vaikselt, et miks mu raamatud huvi ei paku. Sain välismaa kirjastajatelt selliseid vastuseid, et see (minu) maailm on liiga maskuliinne ja et neid huvitaks rohkem selline lugu, mis areneb Soomes. Mõtlesin, et okei, teen siis sellise jutu! Võtsin need elemendid kasutusele, aga rohkem ma ei mõelnud, andsin aga kuuma ja kirjutasin valmis sellise loo, nagu ise tahtsin,“ selgitab Max Seeck populaarseks osutunud naispeategelase Jessica Niemi sündimise tausta. Sest kui meespeategelane ei paku huvi, siis polegi muud valikut kui kirjutada peategelaseks naine „Kuna konkurents on väga tugev, siis tuleb teha seda, mis kirjastajale sobib,“ nentis Max.

Küsisin Maxilt, mis tema arvates lugejaid Nordic noir’i žanris paelub. Soomlaste ja eestlaste jaoks on pimedus, külm, märg lumi, libedus ja vinge tuul tavalised asjad, millest pole mõtet erilist numbrit teha. „Mu meelest Nordic noir pakub teatud sorti eskapismi argipäevast, kui elatakse sellist üsna turvalist elu nagu Soomes ja Eestis, kus ei ole sõda ega looduskatastroofe. Usun, et inimesed vajavad pinget ja põnevust,“ mõtiskleb Max. Aga miks see paelub inimesi, kes elavad nn „normaalse“ kliimaga maades? Max Seeck: „Küllap selles pimeduses on ka teatud romantikat. Traditsiooniliselt juhtub kõik halb ikka öösel, pimedas ja tormise ilmaga. Omal moel meelitab see enda poole. Kui mõelda kas või Batmani või Frank Milleri koomiksite peale, kus on pimedusse mattunud linn, kus juhtuvad halvad asjad.“

Kas tänapäeval saab enam raamatuid levitada ilma turunduskampaaniata? „Maailmas on veel ruumi vana kooli suust suhu turundusele – keegi ostab raamatu, loeb seda ja kui raamat meeldib, siis räägib sellest sõpradele. Mõni hea asi levib ka lihtsalt soovituste kaudu. Aga mu meelest ei saa enam sellise asja peale loota, kui tahad, et su raamatud üles leitakse,“ arvab Max.

„Maailmas on nii palju head kunsti ja kirjandust, mida mitte keegi üles ei leia, sest neid teoseid ei turundata. Minu meelest on kunstniku enda kohus teha kõik mis võimalik, et sind üles leitaks. Ja siis lugejad otsustavad ise, kas see on hea või halb. Kui teos on halb, siis turundamine seda heaks ei muuda. Teos ise peab olema hea – siis aitab turundus seda üles leida ja kindlustab, et see see levib ka tegelikult. Nii et on küll võimalik ilma turunduseta, aga ei ole tõenäoline,“ arutleb Max.

Globaalne kirjandusturundus käib Exceli tabeli järgi. „Ei usu, et ma olen kunagi varem elus teinud nii palju tööd kui just nüüd, pärast „Uskmatu“ edu maailmas. Mul on oma firma, mille kaudu oma raamatute asju ajan. Mul on umbes nelikümmend klienti üle maailma eri riikides, kes oota­vad minult uut raamatut, ja ma olen hommikust õhtuni sellega hõivatud. Ja pärast päevatööd algavad Skype’i-kõned Ameerikasse,“ kirjeldas ta moodsa kirjaniku elu. „See on tähtaegade järgi toimiv ja üsna täpne värk. Nüüd on mu raamat vist neljakümnes riigis ilmunud, tuleb täpselt arvet pidada ja tähtaegadest kinni pidada. Sellega tegeleb üsna palju inimesi, eri riikides on omad kommunikatsioonikanalid ja nii edasi. See on ikka täistöö ja raamatu tutvustamiseks ringi reisimine ja esinemine on kurnav. Aga siiski on väga tore rääkida oma raamatutest ja seegi on positiivne, et inimesi see huvitab. Ei saa millegi üle kurta!“ Max Seecki teoseid esindab maailmas Elina Ahlbäck Literary Agency.

Max ei põe, et kvaliteetlehed The Guardian, The Times või The New York Times tema krimipõnevikust arvustusi ei kirjuta (seda tegi aga Wall Street Journal). Hoopis olulisem on talle see, et Greg Silvermani firma Stampede Ventures on ostnud „Uskmatu“ filmiõigused ja teeb sellest Hollywoodi seriaali. Koroonapandeemia on selle valmimise kulgu pidurdanud, kuid käsikirja viimistlemisega on jõutud juba lõpukorrale.

Ekspressi krimifestival juba 3. oktoobril. Päeva juhivad Mihkel Kärmas „Pealtnägija“ toimetusest ja Greete Lehepuu Eesti Ekspressist.

Festivali pääsmed ja rohkem infot leiab: ekspress.ee/krimi

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid