Aga äkki need ongi koputamine ja uksehingede kääksumine, need esimesed helid siin plaadil: rabistav löökpillihelli, mis on funky nagu techno-kitarrikäik ja kuskilt justkui-ämbrist tulevad krääksatused. Järsku on nende ümber vokaalsed hääled: summutatud, sukk peas või vatt suus, tunglevad ja ümisevad ja undavad ning kohe kliriseb ere süntesaatorisignatuur. Ja siis paneb kogu selle ruumi võnkuma ja vetruma džässtrumm, pilli taga Šveitsi trummar Nicolas Stocker. Me liigume koos nende helidega, nemad meie ümber ja vonklevat rütmiteekonda ette näidates.