Meie riik varises kokku 42 päeva tagasi. Minu jaoks oli see ka meie unistuste ja õnne kokkuvarisemine.

Varem helises mu äratuskell hommikuti kell viis. Panin end riidesse, valmistudes õhinal tihedaks tööpäevaks, mis ametlikult kestis hommikul kaheksast õhtul neljani, kuid mõnikord lõppes alles õhtul 20–21 ajal.

Nüüd ma enam äratuskella panema ei pea. Ma ei pea hommikul vara tõusma ega end tööle sättima.

Mul pole plaane oma päevadeks, ja õigupoolest ka mitte tulevikuks. Kõik mu unistused ja plaanid on purunenud.

Jaga
Kommentaarid