Mingit peateemat, suurt küsimust, mida ühiskond valimisnädalal otsustaks, pole meil olnud juba mitmetel viimastel valimistel. Isegi riigikogu omadel mitte. Riputati üles plakatid, lavastati reklaamid, vaieldi ühest ja teisest. Mõni teema kõnetas kedagi – keda „maksusegadus“, keda Ida-Virumaa koolihariduse „venestamine“, keda „koostöö EKRE väärtustega“ –, aga suurt küsimust polnud.

Ka seekord ei paista veel midagi sellist. See seletab, miks parteid trügivad iga lahvatanud teemalõkke äärde ja püüavad seal eriti kileda häälega kisada ning käte ja jalgadega vehkida, nagu seeni söönud šamaanid.