Väga hulluks Bergmani-puritaaniks ma end ei pea, kuigi olen väga kiindunud nii tema filmidesse kui kirjutistesse – kunst võiks siiski olla vaba kõikvõimalikeks ­uuteks tõlgendusteks ja kaasajastusteks. Aga samas tunnistan, et suvel Cannesis nähtud režissöör Mia Hansen-Løve’i „Bergmani saar“, mis on tugevalt vanameistri-mõjuline ja leiab aset Fåröl, võtsin ma küll isikliku solvanguna ja pobisesin tigedalt midagi pühaduserüvetamisest ja andepuudusest. Seega olin uue Ameerika sarja „Stseenid ühest abielust“ puhul valmis halvimaks. Üllatuslikult mõjus seriaal aga hoopis teisiti – intelligentse ja läbimõeldud teosena, mis on küll Ingmar Bergmani algtekstist inspireeritud, ent täiesti eraldiseisev ja terviklik vaatamine.