„Titaan“ on väga jõuline ja emotsionaalne film. Mis tundeid te tahaksite leida oma filmi vaatajais, kui nad kinosaalist väljuvad?

Ma loodan, et nad tunnevad ennast inimestena. Mu film ongi sellest, mis see õieti on – olla inimene. Aga üldiselt, mida rohkem erinevaid tundeid, seda parem. Mind huvitab kogu võimalike emotsioonide spekter, ma ei taha seda piirata ega kitsendada. Ma esitan küsimusi inimlikkuse, armastuse ja teiste meile olemuslike asjade kohta. Mind ei huvita lõpetatud seisundid, ma püüan jälgida kujunemist, transformatsiooni – ja sealhulgas armastustunde transformatsiooni, see võib mõnikord olla üsna kompromissitu ja nõudlik lähenemine teisele, aga ühtlasi endale. Mulle on tähtis, et publik läbiks nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt kõik selle, millest lähevad läbi minu tegelased. Ainult nii me võime luua uue maailma – võimalik, et ebardliku ja meie seniseid ettekujutusi eitava.