Cusco vangla mees- ja naiskinnipeetavaid eraldava müüri tagant paistab vilksamisi õhus lendlev määrdunud võrkpall. Kui see maha kukub, kuuldub paksu seina tagant summutatult tüdrukute hõikeid. Rohkem Andrus Mikiver samas kinnimajas viibivate naistega kokku ei puutunudki.
Kui kaks Anneli Kolk ja Anne Maarja Gross samasse põrgusse jõuavad, tekitab see Mikiveri kaasvangides omajagu elevust. On nad ju samasugused gringod imepisikesest riigist teiselt poolt maailma.
Üks neist tuleb küsimagi, äkki saaks teda tüdrukutega tuttavaks teha. Õpetaks ehk mõne eestikeelse sõnagi. Justkui kõik eestlased tunneksid teineteist.
Kuid Mikiveril polnud aega sellele mõelda. Eestiga ei sidunud teda enam nii või naa suurt miskit. See, mis siduski, ei olnud mäletamist väärt.
Kui Eesti naistel 2013. aasta sügisel Cusco lennujaamas käed raudi pandi, menetleti samal ajal Pärnumaal, Mikiveri kodukandis jõhkra sarimõrvari tegusid.
