Nüüdiskunst ja nüüdisaegne elektrooniline muusika võivad mõlemad unistada kohtumisest teel tulevikku, aga tegelikult võib tagajärjeks olla pigem steriilne, ehkki kontseptuaalselt korrektne sound art mõnes kenas hästiõhutatud galeriis. Ja ilma irooniata – kui sinna sisse astuda, oled mõnusamas, ilusamas ja ülevamas kohas kui see maailm, mis reaalsusse maha jäi. Lihtsalt pretensioon radikaalsusele ei pruugi alati teoks saada.

Kunstnik Kiwa on oma ambitsioonilt mulle alati tundunud küll ehk metoodiline ja kalkuleeritud, kuid vaevalt et radikaalne mingi sisemise vabastamise mõttes.