Eesti kultuuri- ja teadustegelaste surimaskid: maski võtmine peab käima väga ruttu, sest surres hakkab inimese keha kohe muutuma

Hingedepäeva eel käis Kadri Karro Tartu Ülikooli kunstimuuseumis näitusel „Surma pale. Elu vägi surimaskides“.

"Keegi on otsustanud vaimuhaiglasse patsiente pildistama tulla, võib-olla on see ka Tuglas, kes sõbrale külla tulnud, sest tema arhiivist see foto hiljem leitakse. Selle vaatamine ei ole meeldiv. Mägi on pildi keskel, tema seljas on hullusärk, lai ja lohmakas, ulatudes maani ning meenutades natuke mungarüüd, mille alt paistavad Mägi pisikesed varbad.
[---] Mägi silmakoobastes on tumedad augud, mustavad silmalaud on suletud, tema suu on veidi paokil, ta on kiilas, tema lõua otsas on hallikas habemetüügas. Pildi alla on kirjutatud Dem. paralytica.“

Nii kirjutab Eero Epner 2017. aastal ilmunud raamatus „Konrad Mägi“. Umbes sellist Konrad Mäge, nagu Epner kirjeldab, võib näha Tartu Ülikooli kunstimuuseumis avatud näitusel „Surma pale. Elu vägi surimaskides“.

Näitusel on väljas 28 peamiselt kipsist surimaski Eesti muuseumide ja mäluasutuste kogudest. Teadlased, teatritegelased, kirjanikud. Teiste seas 1925. aasta 15. augustil 46aastaselt Tartus vaimuhaiglas surnud Konrad Mägi.