Möödunud kuul lõppes äkitselt suur kohtuasi, kust need skeemid läbi paistavad. Lõppes Eesti häälekaim massihagi: Rumeenias petta saanud eestlaste hagi Balti suurima rahamaja vastu. Kuus aastat Swedbanki klientide vingumist, tänavaproteste ja sõjakaid avaldusi Rootsi ajakirjanduses. Kuus aastat Swedbanki vaikimist. Ja järsku siis - rahu majas!

Osapooled ei räägi kokkuleppe sisust. Kuid mõtleme loogiliselt. Inimesed kurtsid kaotatud raha pärast. Pank sõlmis nendega kokkuleppe, kurtmine lõppes. Kes aru ei saa, mõelge veel.

Aga ülejäänud mitusada eestlast, kellele 2007. aastal reklaamiti vahvaid teenimisvõimalusi Armeenias, Bulgaarias, Lätis? Nad leppisid oma kaotusega, häbenesid. Võibolla ka ei raatsinud advokaate palgata.

Kuid rikaste pärast ei tasu nutta, küllap saavad hakkama, teenivad uut raha. Uurime hoopis mustrit, kuidas neid kõiki tillist tõmmati, nende endi usalduspankade, nõustajate ja audiitorite käe läbi.