Vaatame tagasi Eesti majanduse eelmise buumi aastasse 2007. Märkame ehmatavat mustrit. Lüpsti kõiki eesti investoreid, kes söandasid oma vaba raha välismaale investeerida! Ühesama skeemi järgi kaotasid raha need, kes investeerisid Armeenia, Bulgaaria, Läti, Aserbaidžaani ja Rumeenia “fondidesse”. Lolli ossa jäid ka pangad. Nad ju tõmbasid need investeeringud oma klientidele pähe. Ja korraga - tühi kott! Pankrotid igal pool! Tuntud IT-ärimehed, automüüjad, dirigendid, lauljad, advokaadid ja diskorid rahata jäetud. Juhus? Ajunõtrus? Äraostmine?

Möödunud kuul lõppes äkitselt suur kohtuasi, kust need skeemid läbi paistavad. Lõppes Eesti häälekaim massihagi: Rumeenias petta saanud eestlaste hagi Balti suurima rahamaja vastu. Kuus aastat Swedbanki klientide vingumist, tänavaproteste ja sõjakaid avaldusi Rootsi ajakirjanduses. Kuus aastat Swedbanki vaikimist. Ja järsku siis - rahu majas!

Osapooled ei räägi kokkuleppe sisust. Kuid mõtleme loogiliselt. Inimesed kurtsid kaotatud raha pärast. Pank sõlmis nendega kokkuleppe, kurtmine lõppes. Kes aru ei saa, mõelge veel.

Aga ülejäänud mitusada eestlast, kellele 2007. aastal reklaamiti vahvaid teenimisvõimalusi Armeenias, Bulgaarias, Lätis? Nad leppisid oma kaotusega, häbenesid. Võibolla ka ei raatsinud advokaate palgata.

Kuid rikaste pärast ei tasu nutta, küllap saavad hakkama, teenivad uut raha. Uurime hoopis mustrit, kuidas neid kõiki tillist tõmmati, nende endi usalduspankade, nõustajate ja audiitorite käe läbi.