Minu nimi on Toomas Raudam. Olen oma isa Helmut Raudami (1917-2001) ja Lea Raudami (1924-1992) laps. Aga ma olen ka oma onu Ernst Raudami (1915-1992) vennapoeg. Neid enam pole. Ja mul on selle üle hea meel. Sest ma kujuta ette, mida nad teeksid, kui nad praegu elus oleksid. Ema ja isa muredel ma ei peatu. Nende mured ei erineks palju kõikide nende siitilmast lahkunud emade-isade muredest, kelle elu, peaks see neile uuesti kingitama, oleks mitte uus, vaid ikka vana ja nad muretseksid meie eest edasi, sõltumata sellest, kas maa peal on rahu või sõda. Mure on maailm.

Kuid on üks mure, mille kordumist ma ei tahaks. Ja see on minu onu mure. Minu onu eestvõtmisel viidi Eestis läbi lastehalvatuse vastu vaktsineerimine.