„Mul oli mingi romantiline arusaam, et pean olema „tugev“ ja saan ilma ravimiteta hakkama,“ mõtiskleb Kertu. Nii funktsioneeris ta aastaid, kuigi aeg-ajalt tunnetas madalseisu. 

„Vahepeal polnud mul mingit isu elada, üritasin kuidagi, hambad risti, päevad õhtusse saada. Samal ajal tundsin ennast kohutavalt süüdi