Ideaalse ajastutunnetusega filmikunstnik

Maria Ulfsak usutleb auhinnatud filmikunstnikku Eugen Tambergi, kelle üks viimaseid töid oli Peeter Simmi „Vee peal“.

Kõigepealt, veel kord palju õnne auhindade puhul! Räägime alustuseks nendest kahest auhinnatud tööst – mõlemad ju ajastufilmid. „Tove Janssoni rääkimata lugu“ on väga spetsiifiline eluloofilm, mis valmis Soome lavastaja Zaida Bergrothi käe all, ja Peeter Simmi „Vee peal“ ajastulugu 1980ndatest Eesti alevikus, kus on palju joomist ja möllu. Kirjelda palun mõlema filmi sünniprotsessi veidi lähemalt.

Filmi „Vee peal“ tööprotsess algas tunduvalt varem kui „Tove Janssoni rääkimata loo“ oma, kuna oli vaja üles filmida aja kulg. Nii looduses kui noorte tegelaste arengus. Noored sirgusid otse meeskonna silme all! Ja Eesti loodus oma nelja eriilmelise aastaajaga pakub filmis lisaks visuaalsele ka dramaturgilist sisu. Seega oli eksterjööridele (mida oli palju!) õigete lokatsioonide leidmine esmatähtis. Võõpsu – endine kaubandusküla Kagu-Eestis Peipsi kaldal – osutus ideaalseks. Ja 1980. aastad olid mul endalgi veel meeles. Võttepaik käivitas ka Peeter Simmi loomingulise energia, mis omakorda nakatas näitlejaid ja üsna pea täitusid vaiksed hoovid ning tänavad kire ja mölluga. Oli vaja see vaid kinni püüda.