Selle loo sügavaim külg on, et me ei ela enam 20. sajandis, kus lastele iga esimese vihapurske peale rihma andmine, sakutamine, tutistamine, löömine ja alandamine oli justkui õpikust võetud kasvatusmeetod. Need laused, et "aga me kõik oleme nii ju üles kasvanud" on sama loogilised, nagu et 1920. aastal sõitsid lapsed kooli hobusega, ent 100 aastat hiljem auto või tõukerattaga. Ühiskond areneb, väärtushinnangud ja inimeste tõekspidamised koos nendega. See, mis võis tunduda normaalne aastal 1990, ei ole enam ammu normaalne aastal 2021.

Hirm lapsi ei kasvata. Inimesed, kes väidavad, et nende lapsed austavad neid, sest nad on neid "õigel ajal karistanud", ei mõista, et nad on saavutanud oma lapse lugupidamise hirmu, mitte siira austusega. Alaealistena on nad meist sõltuvad ja on meile näiliselt truud seni, kuni meie peavari ja söögilaud neile vajalikud on. Täiskasvanuna ei näe sa pärast sellist eluaegset kasvatusstiili oma lapse halli varjugi ja seda sel lihtsalt põhjusel, et sa pidasid vajalikumaks olla tema jaoks hirmus, mitte turvaline. See on õudseim "kaasavara", mida oma lastele kodust eluks kaasa võime anda.

Oluline on mõista, et distsipliin ja piirid ei võrdu kunagi füüsilise väärkohtlemisega. Palun teeme sellel vahet. Lasteaiaõpetaja, kes annab lapsele tutakaid "valesti kirjutatud numbrite" või "viltu lõigatud lumikellukeste" eest, ei oma lastega töötamiseks vajalikke isikuomadusi isegi siis, kui tal on muidu ka häid külgi, mis selleks tööks sobivad. Lausa vastik on lugeda, kuidas inimene laste väärkohtlemist suisa õigustab. Lastega läbisaamine, nende tasemele laskumine, nende arengutaseme mõistmine, kuulamine ja kannatlikkus on sellise töö alustalad ning kui neid ei ole, ei tule need ka tulevikus. Inimesi ei saa muuta.