Kahe ja poole aastane Sirje oli juba elavate seast maha kantud.

Tüdruk lebas voodis, ei söönud, tal oli kõrge palavik. Ta ei tõstnud pead ega jalga. Raskest seisundist andis aimu hiiglaslik kõht, mis oli põhjustatud rahhiidist.

60aastane Johanna Elisabeth ­Vellemäe vaatas tüdrukut kaastundega. Väga hästi ta ei näinudki, sest Viljandi Vanamõisa lastekodus sel ajal veel elektrit polnud, valgust andsid petrooleumilambid. Oli 1950. aasta talv.

Johanna jaoks oli see kõik väga ootamatu. Ta oli saanud mõne päeva eest lastekodust teate, et seal kasvab tema väike sugulane Sirje. Vallaslaps, kellest tema ema Selma Jänes oli Tallinna sünnitusmajas loobunud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid