Mitmekihiline ja südant­lõhestav pagulaslugu

Andrei Liimets kirjutab suurepärasest animeeritud dokumentaalfilmist „Põgenemine“, mille peategelane paisati saatuse tahtel ka 1990ndate kõledasse Eestisse.

Jonas Poher Rasmussenil on võimalus teha märtsikuisel Oscarite jagamisel ajalugu. Tema „Põgenemine“ pole mitte üksnes esitatud Taani kandidaadiks võõrkeelse filmi kategoorias, seistes seega vastamisi Eesti osalusel valminud draamaga „Kupee nr 6“, vaid püüdleb samal ajal ka parima dokumentaalfilmi ja parima animatsiooni auhinda.

„Animeeritud dokumentaal“ võib kõlada esmapilgul oksüümoronina – vasturääkivusena, mille kaks poolt ei taha kokku klappida. Dokumentaalfilm on justkui midagi ehedat ja vahetut, animatsioon aga suurte sammudega kaugenemine tegelikkusest.