Priit Võigemasti lavastus nagu IQ test: „Katsed elu kallal“ võiks saada Draamateatri uueks kassatükiks

Andrei Hvostov kiidab Priit Võigemasti lavastust „Katsed elu kallal“.

Eesti Draamateatris etenduv „Katsed elu kallal“ on juba kolmas maailma loomine tühjusest, mida mul on õnnestunud viimasel ajal teatris vaadata. Esimene oli Von Krahli mängukavas olev Mart Kangro „Täna õhtul lorem ipsum“, teine Renate Keerdi ja Tartu Uue Teatri koostöös valminud „LOOD“ ja kolmas detsembris Draamateatris esietendunud Priit ­Võigemasti „Katsed elu kallal“.

Ühendab neid kõiki tegevustiku alustamine eikusagilt, väljaspool aega ja ruumi. Nullpunktis kogunenud seltskond hakkab sõnadega mängima; üks ütleb midagi, teine täiendab uitmõttega, kolmas lisab konkreetsust, neljas hüüatab – ei, see oli hoopis nii! Kui vajalik (sõna)materjal on kuhjunud, hakatakse looma maailma. Loomisakti on publikul võimalus vaadata, see ongi lavastuse sisu.