Nagu roomaks mööda roosa vahtkummiga kaetud käike

Ratkiller „A Curious Lack Of Limbs“
9/10

Aastaid tagasi osalesin ma ühes Rainer Jancise live-afääris ja trumme mängis seal Mihkel Kleis ehk siis Ratkiller ise. Pean tunnistama, et sellist trummarit polnud ma nii lähedalt varem kuulnud. Mingit oma, ainult talle endale kuuldavat mustrit järgides suutis ta kummaliselt kindlakäeliselt kogu bändi raudses biidihaardes hoida. Pealtvaates lõdva randmega proge-avangard-jazz’i hullus tiksus vankumatult ja veatult.

Ratkiller “A Curious Lack Of Limbs”

Tending The Void

9/10

Ratkilleri nime kandvatel helilaviinidel trumme väga tihti ei kohta. Aga mingi seesama relvitukstegev süsteemne süsteemitus kajab ka siin. „A Curious Lack Of Limbs“ koosneb kahest poolest, millest kumbki omakorda hõlmab erinevaid katkeid. „Legless/Aimless“ ja „Mutilomania“. Värelevad värvingud ning majesteetlikult hõljuvad sündikäigud. Võbelevad hetked filmidest, mida sa kunagi näinud pole ja mida pole veel tõenäoliselt tehtudki. Analoogkrabinad ning orelite fataalne voogedastus. Nagu roomaks mööda roosa vahtkummiga kaetud käike, kus vahepeal üllatavad sind väljatorgatud silmadega nukud, kes on riietatud nagu mingi 19. sajandi Ameerika ususekt.

„A Curious Lack Of Limbs“ on esmapilgul ambitsioonikalt sügavustesse triiviv, ent mida rohkem ma kuulan, seda iroonilisemad ja peidetud huumoriga laetud need kompositsioonid tunduvad. Isegi „Mutilomanias“ kostavad metalsed hoobid, inimkarjed ja pommikärgatuste sarnased kõlad. Midagi metalset ja tehislikku, aga samas ääretult tänapäevaselt inimlikku.