Ometi oli sel asjal Eestis ka üks helgem mõõde. Meie meedia suhtus sellesse küsimusse üldiselt heatahtlikult. Me peame teisi liikmesriike aitama; ka Eesti võib ühel päeval abi vajada; inimlikkust ei tohi unustada – selline oli toonaste juhtkirjade-kolumnite toon. Mõju riigi poliitikale sel paraku polnud. Poliitikud eesotsas peaministriga raputasid meediavett seljast ja kordasid kooris: Eesti kvoot on liiga suur! Toona Brüsselis Eestit esindades sain ma üheainsa, kuid ühese juhise: kvooti maha! Saimegi poole peale, küll mitte oma suurepäraste läbirääkimisoskuste pärast, vaid kuna komisjoni esitatu oligi Eestile ebaproportsionaalselt suur. Poliitikud pühkisid higi näolt ja kuulutasid võitu.

Mis oli sellel pildil valesti? Kasutamata jäi suurepärane võimalus aruka ajakirjanduse toel ja rahvusvahelise hädaolukorra taustal pidada maha ükskõik mis ühiskonnas ja ükskõik mis ajal keeruline debatt sisserändest. Ja mitte ainult. Keda me vajame, keda oleme valmis võtma? Mida me suudame, kui palju jaksame Euroopa partnereid aidata? Küsimus oli ju ka Eesti suutlikkusest, seega: nii meie vajadustest kui ka võimalustest.

Nii pealiskaudselt me peamegi oma arutelusid, väga mitmel alal. 

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid