Matti Maasikas: Kui vaeseks me end vaikime? Arukate arutelude puudus tähendab Eestile rahalist kaotust

Sisukas debatt meie jaoks tähtsate küsimuste üle teeks Eesti targemaks ja jõukamaks. Olukorra parandamine peab algama poliitikutest.

Jean-Claude Junckeri juhitud Euroopa Komisjoni 2015. aasta mais esitatud nn pagulaskvootide eelnõuga oli ja läks kõik viltu, mis sai. Ettepanek oli esitatud liikmesriikide varem väljendatud tahte vastaselt, lähtus ebarealistlikest eeldustest, oli praktikas pehmelt öeldes üliraskesti elluviidav. Hoolimata sellest, et eelnõu nii mõnegi liikmesriigi hammaste kriginal vastu võeti, jäi enamus temast täitmata, põgenikud abistamata – sandivõitu mälestus aga püsib tänaseni.

Ometi oli sel asjal Eestis ka üks helgem mõõde. Meie meedia suhtus sellesse küsimusse üldiselt heatahtlikult. Me peame teisi liikmesriike aitama; ka Eesti võib ühel päeval abi vajada; inimlikkust ei tohi unustada – selline oli toonaste juhtkirjade-kolumnite toon. Mõju riigi poliitikale sel paraku polnud. Poliitikud eesotsas peaministriga raputasid meediavett seljast ja kordasid kooris: Eesti kvoot on liiga suur! Toona Brüsselis Eestit esindades sain ma üheainsa, kuid ühese juhise: kvooti maha! Saimegi poole peale, küll mitte oma suurepäraste läbirääkimisoskuste pärast, vaid kuna komisjoni esitatu oligi Eestile ebaproportsionaalselt suur. Poliitikud pühkisid higi näolt ja kuulutasid võitu.

Mis oli sellel pildil valesti? Kasutamata jäi suurepärane võimalus aruka ajakirjanduse toel ja rahvusvahelise hädaolukorra taustal pidada maha ükskõik mis ühiskonnas ja ükskõik mis ajal keeruline debatt sisserändest. Ja mitte ainult. Keda me vajame, keda oleme valmis võtma? Mida me suudame, kui palju jaksame Euroopa partnereid aidata? Küsimus oli ju ka Eesti suutlikkusest, seega: nii meie vajadustest kui ka võimalustest.

Nii pealiskaudselt me peamegi oma arutelusid, väga mitmel alal.