Tauno Vahteri novell: Armastus aastapäeval. Computerliebe
Lumetorm tuli ootamatult, nagu alati. Võib-olla oli põhjus tsükloni ettenägematus meelemuutuses, võib-olla olid kõik sahajuhid hakanud kiire rikastumise lootuses taksot sõitma, võib-olla olid valimised veel liiga kaugel – vahet pole, sest kogu linna jalgsi ja mootorite jõul kulgev vool oli takerdunud kuhjuva lume sisse. Liisa ei olnud küll pannud kontsakingi, aga hommikul oli plats alles puhas ja tal olid madalad saapad, nii et iga natukese aja tagant tundis ta, kuidas järgmine külm nire saapa ja soki vahele tungis. Ministeeriumi lähedal ristmiku juures olid kaks meest, kes valjusti naersid ja üks midagi telefoniga filmis. Seal ta teda nägi.
Pakirobot. Lumes kinni, tagumised rattad käisid ringi, aga ei jaksanud üha paksemas lumes enam edasi vedada. Mis selles nüüd nii naljakat on, aitaks hangest välja! Telefoniga mees aga hoopis kummardas lähemale filmima, kuidas sõiduk vaikse urina saatel ennast ühe telje alt üha sügavamale kaevas. Ja siis virutas üks meestest pakirobotile jalaga! Armetu vennike!
