See haud on kaevatud Maksim Khanõginile, kes sündis ja kasvas siin selles külas, mis jääb Volga jõe äärsest Saraatovi linnast lääne poole. Aga Maksimi surnukeha pole siin – ja tõenäoliselt see ka ei jõua siia enne, kui Venemaa sõda Ukrainas lõpeb.

Ajateenija Khanõgin suri Venemaa Ukrainasse tungimise esimestel tundidel 24. veebruaril – päeval enne oma kahekümne teist sünnipäeva.

„Kõik küsivad „Millal? Millal? Millal?”,” räägib Knanõgini vanaema Natalja Raadio Vaba Euroopale matuste ettevalmistamisest. „Aga me ei tea, millal. Üks sõjaväe esindaja tuli ja ütles, et mu lapselast ei tooda koju enne, kui „erioperatsioon” on lõppenud,” ütleb Natalja. Ta ütleb „erioperatsioon” nii nagu ka Venemaa võimud, kes sunnivad kõiki venelasi kasutama sama väljendit, mis peab viitama provotseerimata sõjale, mis on tapnud tuhandeid sõdureid ja Ukraina tsiviilisikuid. „Nad ei taha paanikat tekitada.”

"Üks sõjaväe esindaja tuli ja ütles, et mu lapselast ei tooda koju enne, kui „erioperatsioon” on lõppenud."

Viimase kaheksa aasta vältel on sõjaväelaste ja palgasõdurite matused pööranud Putini režiimi jaoks soovimatut tähelepanu meestele, kes on langenud Süürias ja Ida-Ukrainas – piirkonnas, kus Moskva väitel tema sõjaväelasi enne praeguse invasiooni algust ei olnud, olgugi et faktid viitasid vastupidisele.

Ukraina invasiooni järgsetel päevadel ei öelnud Venemaa valitsus esiotsa midagi hukkunute kohta. 2. märtsil teatas Kreml, et hukkunud on 498 Vene sõdurit ja haavatuid on 1597. Ukraina ametnikud kinnitasid samal ajal, et hukkunud oli üle 9000 Vene sõjaväelase. Neid arve pole võimalik sõltumatult kontrollida.

Perekond sai Khanõgini surmast teada 25. veebruaril, kui piirkondliku sõjaväeametkonna juht helistas Maksimi emale Ludmilla Khanõginale. „Sellel reedesel päeval jooksis Fjodor, mu väikseim lapselaps, minu juurde ja hüüdis: „Vanaema, tule ruttu, emme minestas, Maksim on surnud!” räägib Natalja.

Varsti pärast seda saabus kirjalik teavitus.

Päev hiljem teadis uudisest kogu küla. Nad tõid raha ja lilli, ja riputasid külatänavatele pärgi. Selle majandi direktor, kus Ludmilla töötab, aitas leida matuseplatsi ja maksis risti tellimise eest.

Teateid langenud sõduritest on hakanud Venemaale üha enam laekuma.
HAUAPLATS OOTAB: See siin on Maksim Khanõgini haud, kuid tema surnukeha siin pole. Maksimi ei saa maha maata enne, kui sõda Ukrainas lõpeb.

Ilynur Sibratullin, sõdur Tatarstanist Nižnekamski linnast, mis jääb Volga-äärsest Saraatovist põhja, tapeti Ukrainas 26. veebruaril. Lennuk tema surnukehaga jõudis Tatarstani 2. märtsil, ja Ilynur maeti moslemi kommete kohaselt samal päeval.

3. märtsil teatati kindralmajor Andrei Suhhovetsi surmast Ukrainas Mariupolis. Suhhovetsi oli Venemaa üks kogenumaid lahingkindraleid. Samal päeval kinnitas Novosibirski kuberner Andrei Travnikov kahe enda piirkonna sõduri surma.

2. märtsil teatasid kohalikud võimud Instagramis 31-aastase Ali Batõrovi surmast, kes oli pärit Astrahanist lõunasse jäävast Batažnoje asulast. Batõrov suri Ukrainas 28. veebruaris. Tal oli majori auaste, ta oli Süürias haavata saanud ja autasustatud selle eest, ta oli pataljonikomandör, ning temast jäi maha lesk lastega.

Samal päeval teatasid Selenginski piirkonna ametnikud Burjaatias leitnant Ilja Semjonovi surmast Ukrainas. Ka Semjonov oli Süüria sõja veteran – Venemaa on alates 2015. aastast sealseid valitsusvägesid toetanud.

„Kus Maksim nüüd on? Miks ta ei helista?”

Päev varem oli Astrahani oblasti kuberner Igor Babuškin kinnitanud kohaliku sõduri Arman Narõnbajevi surma.

Ka Põhja-Kaukaasia piirkonna ametnikud on kinnitanud tosinkonna teenistuja surmast.

Galina Zinovjeva elab Tatarstanis Nižni Uresi külas. Ta ei ole oma ajateenijast pojast, 21-aastasest Maksimist kuulnud alates 28. jaanuarist, mil Maksim teatas, et ta on saabunud Valgevenesse õppustele. Maksim pidi oma koduväeossa naasma 20. veebruaril – sel päeval pidid lõppema „õppused” Valgevenes, millest nüüd on saanud Venemaa invasiooni lähtepunkt.

„Me elame teadmatuses,” ütles Galina Zinovjeva Raadio Vaba Euroopale. „Kus Maksim nüüd on? Miks ta ei helista?”

Artikkel avaldatud Raadio Vaba Euroopa loal.

Jaga
Kommentaarid