Nii erasektori kui kogukonnana peame endale teadvustama, et humanitaarkriisid on pikaajalised. Sõjategevus võib lõppeda paari kuu jooksul, aga abivajadus jääb veel paljudeks aastateks.

Vajadused muutuvad, kui jõuame nn taastumise faasi. Nii et kui kiireloomulise abi – materiaalne abi, evakueerimisabi – vajadus hakkab vähenema, peame hakkama vaatama, kuidas Ukraina lapsed saaksid taas koolis käia, pakkuma psühhosotsiaalset tuge, võimaldama inimestel majanduslikult toime tulla. Peame vaatama oma tegevust pikaajaliselt, et ressursid ja võhm ei saaks otsa enne kui vajadused.

Kuidas sa hindad Eesti organisatsioonide senist abikorraldust Ukrainale?

Eesti puhul on näha, kui kiiresti üks riik võib muutuda kasusaajast doonorriigiiks. Ei ole just palju aega möödas sellest, kui meie värskelt taasiseseisvunud riigina saime tuge liitlastelt.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid