SUUR LUGU | Pommirahe all põgenemine. „Sõdurid vehkisid kätega ja karjusid kogu kõrist „JOOKSE!” Mürsk võis meid iga hetk tabada.”

Ukraina advokaat Dmõtro Tkašuk kirjeldab oma põgenemisteekonda Vene pommirahe alt üle Irpini jõe Butšast Kiievisse.

false

Kohtusime Dmõtro Tkašukiga Kiievis paar nädalat enne sõda. Ta rääkis veebruaris Ekspressile, kuidas ta tudengina kogus kokku kahe ülikooli üliõpilased ja läks Maidanile revolutsiooni tegema.

Jõime hipsterite kohvikus teed, sest tööpäevadel eelistas ta õlut mitte võtta. Rahu ajal oli ta 30-aastane Ukraina naftafirmade advokaat, noor ja edukas. Nüüd õpib sõdima, Kiievit kaitsma. Eelmisel nädalal põgenes ta koos perega Kiievi eeslinnast Butšast, 28 000 elanikuga jõukast linnaosast. Üle noatera hullumeelne retk, millest Dmõtro ka Eesti Ekspressile kirjutab.

Pärast põgenemist õnnestus Dmõtrol ühendust saada oma nõoga, kes jäi temast kodulinna maha ja peidab end nüüd keldris. Linnas patrullivad kadõrovlased – Vene vägedes teenivad tšetšeenid –, kes lasevad valimatult kõik ettejuhtuvad mehed maha. Butšasse jäänud Dmõtro vanatädi tütar ja naabrid surid mürsulöögist.

Nende surnukehad lebavad veel õues, kuna keegi ei julge nende juurde minna. 10. märtsil toimus Butšas ärasaatmine: 67 inimest maeti massihauda, mõnede surnute isikud jäidki tuvastamata. Kuigi paljud said linnast Vene vägede eest põgenema, jäid tuhanded maha. Peamiselt vanainimesed, kes keeldusid lahkumast.

Järgneva hämmastava loo on kirja pannud Dmõtro.

-----