Kumu uuel näitusel pole mitte ühtki kunstiteost. Eesti Kunstimuuseumi juht: kaotame suure hulga raha, aga Ukrainas kaotatakse tuhandeid elusid

Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme räägib Kadri Karrole, miks ei ole Kumu suures saalis 18. märtsil avaneval näitusel mitte ühtki kunstiteost.

Sõda Ukrainas on omal moel jõudnud ka Eesti kunstisaalidesse. Alates 18. märtsist on Kumus avatud näitus, kus kunstiteosed puuduvad. Ilja Kabakovi, Andrei Monastõrski, Irina Nahhova jt nõukogude mitteametliku kunsti tähtede, aga ka mitme Eesti kunstniku tööde asemel on muuseumi esimese korruse suures saalis seinatekstid ja teoste etiketid, kuid pildid ise on markeeritud vaid varjudena seintel.

Näitus „Mõtlevad pildid“ (kuraatorid Anu Allas, Liisa Kaljula ja Jane A. Sharp) pidi publikule tutvustama nõukogude aja võimukriitilisi kunstipraktikaid ja asetama dialoogi 1970.–1980. aastatel Baltikumis ja Moskvas loodud kontseptuaalse kunsti. Projekt valmis koostöös USAs asuva Zimmerli Kunstimuuseumiga, kus paikneb maailma suurim nõukogude mitteametliku kunsti kollektsioon väljaspool Ida-Euroopat – Norton ja Nancy Dodge’i enam kui 20 000 teosest koosnev kunstikogu.

Kuid sõda tegi omad korrektiivid.

Sirje Helme, kuidas jõudis Eesti Kunstimuuseum „Mõtlevate piltide“ puhul sellise otsuseni?

Kui sõda algas, siis oli selge, et seda näitust ei saa avada. See žest on sümboolne toetus Ukrainale. Vene näitused öeldakse ära igal pool maailmas.

Algul oli mõte võtta Venemaa kunstnike osa näituselt välja, aga see tundus jabur. Kes on see, kes otsustab, et Leedu kunstnik, kes maalib Leninit, on hea, aga Vene kunstnik, kes maalib Leninit, on halb. Kõik need mõttemängud muutusid kokkuvõttes nii jaburaks, et jõudsime otsusele, et me ei pane ühtki tööd välja.