Tallinnasse jõudis ta sõjapõgenikuna ning püüab siin nüüd elu enam-vähem normaalsesse vakku tagasi seada.

Dnipro asub Ukraina keskel. Ja kuigi see ei ole olnud praegu Vene vägede peamine sihtmärk, pole see kaugeltki sõjast puutumata.

„Minu pere on pidevas ohus. Just eile (nädala alguses - toim) lendasid jälle mu linna pihta raketid,“ jagab ta. Pidev stress lööb tasakaalust täitsa välja, tõdeb Andriana, see teeb elumuutustega harjumise raskeks. „Aga ma ei taha kellegi haletsust.“

Eestisse jõudis Andriana 3. märtsil. Kuigi talle pakuti öömaja hotellis, otsustas ta sõbra juurde elama minna. „Mõtlesin, et ehk on kellelgi teisel seda hotellikohta rohkem vaja.“ Talle anti süüa, ühiskaart, hügieenitarbeid ja telefonikaart.

Nüüd on ta üks enam kui 20 000st ukrainlasest, kes Maarjamaale sõja eest pakku on tulnud.

„Kui saaks kuidagi ilma ilutulestikuta, oleksime väga tänulikud,“ ütleb Andriana. „Kui ilutulestik jälle Tallinna taevas kostab, on see väga hirmus. Muidugi saan aru, et inimestel on siin õigus elada oma elu nii, nagu nad seda soovivad. Soovisin selle lihtsalt ära öelda, ma ei tea, kelle poole peaks selle murega pöörduma.“

Uus töökoht on Andrianal juba välja valitud. Andriana on illustraator. Paraku ei saa ta tobeda bürokraatliku põhjuse tõttu veel tööle asuda, sest Eesti ei anna talle ajutist kaitset. Viimane on vajalik, et inimene saaks endale isikukoodi, tervisekindlustuse ning võimaluse ametlikult tööle minna.

Seaduses on aga klausel, mis on pigistanud Andriana ja paljud teised ametkondade kafkalikku algoritmi.

Kajastasime teemat (ka Andriana lugu) neis artiklites:

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid