FILMIARVUSTUS | Nüganenil jääb "Apteeker Melchioris" materjali veidi väheks

Karlo Funk käis „Apteeker Melchiori“ vaatamas.

Nagu kenade keskaegsete kommete hulka kuulus korra aastas üks suurem pürjelite ühine söömaaeg, on alates 20. sajandist tavaks saanud esmakordse filminäitamise järel maha pidada ka pidu. Filmitegijad saavad vaadata sügavale esimest korda nende loomingut näinud vaataja silma, kuulda viimase toetavat hinnangut oma tööle ja püüda aimata, kas tegemist on viisakuse või päriselt positiivse elamusega. „Apteeker Melchiori“ esilinastuse peopaika ei pea mõistatama – külalised paluti lahkelt Tallinna keskaegse kulinaaria promotsioonipinnale, restorani Olde Hansa.

See on turunduslikult loogiline samm. Sel korral liikus aga pilk restorani aknast üle Viru tänava, kus peidab end teine esinduslik atraktsioon – keskaegsete piinariistade näitus. Kohe meenusid taas „Apteeker Melchioris“ üksikasjadeni näidatud ordurüütli mõrva detailid. Mis häda selle keskajaga õigupoolest on? Julmus kipub nii filmis kui popkultuuris laiemalt varjutama teisi ajastule iseloomulikke märke.