Rain Kooli: Soomet ootavad ees kriitilised kuud. Mida plaanib Venemaa enne soomlaste liitumist NATOga?

Venemaa oli juba tükk aega tõestanud end natsionalistlik-imperialistlikust revanšivaimust kantud ebademokraatiana. Eesti välisluure­amet oli oma ohuhinnangus ühemõtteliselt tõdenud, et Läänemere piirkonnas puhkeva konflikti korral ei lähe Venemaale põrmugi korda Soome territoriaalne puutumatus või püüd konfliktis neutraalseks jääda.

Väitsin tookord, et Soomes teatakse seda tegelikult hästi ning et liikumine NATO liikmesuse poole on alanud juba ammu enne 2016. aastat. Tõsi, rahva enamus oli tol hetkel veel selgelt liikmesuse vastu. Seetõttu rääkis ka lõviosa poliitikutest ettevaatlikku juttu ning ametlik välispoliitika tugines vaid „NATO optsioonile“. See oli NATOga liitumist kui üht valikuvõimalust mainiv lause Soome julgeolekupoliitilises doktriinis.

Tegelikkuses oli Soome juba toona NATO liikmesuseks rohkem valmis kui paljud NATO liikmesriigid. Kaitseväge oli tuunitud NATOsse sobivaks juba paarkümmend aastat. Osalemine NATO operatsioonides ja ühisõppustel oli argipäev. Sõlmitud oli muu hulgas vastuvõtjariigi leping, mis võimaldanuks Soomel konfliktiolukorras lubada NATO juriidiliselt valutult oma territooriumi, merd ning õhuruumi kasutama.

Minu järeldus oli, et Soome on oma poole valinud, paigutatud end teadlike otsustega lääneriikide ja -liitlaste hulka.