Sõda ajas Leslie Da Bassi protestiks metal -muusikat tegema: „Lihtsalt f*kk, noh!“

Ootamatult metal-albumi välja andnud muusikut intervjueerib Siim Nestor.

Muusik, laulja, produtsent Leslie Da Bass on küll elupõline eklektik, kuid viimased paarkümmend aastat on ta lõbustanud meid peamiselt popmuusika eri vormidega. Nüüd, aastal 2022, märatses ta paar kuud koduses garaaž-stuudios kitarri, bassi ja trummide taga ning valas endast välja albumitäie ragisevat metal’it. Ta ei tee saladust, et selleks ajendasid teda „sündmused Ukrainas, üleüldine terror, absurd ja ajutu vägivald“.

Ka raskemas muusikas on Leslie varemgi mässanud, aga päris ammu. 80ndate lõpus ja 90ndate alguses. Kodus Märjamaal pani püsti trash-metal’i pundi The Misnamed, oli Tartus industrial(-metal)-bändi Pedigree üks asutajaliikmetest ning bändi kolme esimese albumi kaasautor.
Aga nüüd siis ühe-mehe metal-show. Tärisev album „CONSTRUCTIONS/ILLUSIONS“ ilmub digitaalselt sel nädalal, suvel saab materjal ka vinüülile.

Kas sa palun kirjeldaksid seda hetke, kui sa said aru, et sa enam ei suuda, et sa pead sind painava metal’isse valama?

Sellist konkreetset hetke, sekundit ei oska välja tuua. See kogus vaikselt tuure ja siis nätaki. Mul käib albumi samm nii enam-vähem üle aasta ja tundsin, et hetkel pole popiga midagi pihta hakata, vaikselt kettasse ajab see pilt maailmast. Sõda mõjub kõigile erinevalt, mulle mõjus nii.

Mis asi see siis su hinge pressis ja enam asu ei andnud: hirm, paranoia, agressiivsus, viha või...?

Mingi hübriid. Solvumine, totaalne pettumus ühes riigis ja isikus, mingis mentaliteedis tervikuna. Olen hoidunud sellest üldistusest. Vaatan alati inimesi piirideüleselt. Minu nägemuses peaks kogu inimkond praegu tegelema üldse muuga, et teha maailm korda, kõige üldisemas mõttes.