Korraga on meie eludesse tunginud kohutavalt palju riiki – riik  võtab vastu, riik kehtestab, riik kontrollib. Liberaalsusest, ja sellisest õhukesest riigist, mis ei tohiks ettevõtjat segada tema tegemistes või mida saaks “vanni ära uputada”, pole enam jälgegi.


Mis siin Eestist rääkida, kui isegi suurriigid, mis varem globaalse majandusvabaduse lipukandjaks olid, on endale nüüd riigi rahaga ostnud suurpanku ja autotööstusi, millega nüüd kuidagi hakkama peavad saama. Korraga kontrollib riik taas mängu, kuigi reeglid on keerulisemad kui kunagi varem ja kui Oskar Lutsu kangelast Tõnissoni tsiteerida, siis ka “raha õieti polegi”.


Riigi pealehüppamise põhjuseks ettevõtlusele ja kodanikele on see, et kapitalistliku majanduse “nähtamatu käsi”, mida esmakordselt ja nii tabavalt kirjeldas Šoti majandusteadlane Adam Smith oma teoses “Rahvaste rikkus”, ei saa millegipärast enam hakkama. Smith arvas, et just nähtamatu käsi on see, mis paneb teineteisest väga kaugel olevaid inimesi isikliku kasu saamise eesmärgil koostööd tegema. Ja et pole mõtet kasvatada viinamarju Šotimaal, kui seal selleks tingimusi ei ole, vaid teha seda näiteks Itaalias.


Eesti rahvakalendris on kaks olulist tähtpäeva, mis on seotud tööinimeste saatusega. Need on jüripäev 23. aprillil ja mihklipäev 29. septembril. Veel 19. sajandil telliti endale teenijad ja sulased sagedamini jüripäevast mihklipäevani ja selle tõttu oli mihklipäeval kolimist küllaga.


Pärisorjuse päevil tähendas see, et kolisid need talupojad, kellele mõis ütles koha üles.


Kuulsin lugu, kus jaanilõkke ääres oli koos oma juhiga koos pidutsemas hulk inimesi, kes olid juba uue töölepingu seaduse järgi märgi külge saanud, kuid ise nad seda veel ei teadnud. Ja küllap oli selliseid seltskondi Eestis veelgi.


Ajakirjanduses on uuest töölepinguseadusest küll palju, kuid ühekülgselt kirjutatud. Ikka sellest, kui kasulik on see tööandjale. Sellele seadusele vastuseismise tõttu said valitsusest lahti sotsiaaldemokraadid ja ametiühingute jõuliste protestide asemel nägime vana koera jõuetut urisemist.


Kuid fakt jääb faktiks – seadus on presidendi poolt välja kuulutatud ja sellega tuleb edasi elada. Vihapidamine seda nagunii ei muuda. Tänane Ekspress õpetab, kuidas töölepinguseadusest leida punkte, mida enda kasuks pöörata. Neid polegi nii vähe.


Peame hakkama saama ja olema leidlikud. See pole kerge, aga on võimalik. Sest kunagi pole nii, et kuidagi ei saa. Ikka kuidagi saab! Just paindlikkus ja kohanemisvõime ongi minu meelest just need omadused, mis on eestlastel läbi aastatuhandete tänasesse päeva aidanud jõuda.