110 - minu politsei?
Mina olin peateel. Tema sõitis välja restorani parklast. Minu auto paisati teeserva. Suur hulk tunnistajaid nägi, kuidas ta enne autosse istumist restoranist otsesõnu välja kanti – promillid ei lubanud meetritki kõndida. Aga minu salapärane tundmatu otsustas sel udusel ja hallil õhtul oma halli autoga siiski lahkuda. Nagu inglased ütleksid: hüvasti jätmata.
Halloo... Politsei. Palun tulge kiiresti appi! Politsei kiirustas nii, et jõudis kohale juba tunni pärast. Hea küll, ma saan aru, et neil on palju tööd ja linnas vahemaad ka hiiglaslikud. Mina suhtlesin vahepeal ühega tunnistajatest, kes jooksis minu juurde: “Jumal tänatud, et teie auto! Ma kartsin juba, et keegi on minu oma ära rihtinud.” Jah, tema jaoks ma olin õigel ajal õiges kohas!
Saabunud politseinik tundis huvi, kas ma mäletan ärasõitnud auto numbrit. Tuleb tunnistada, et mul on tavaline mälu – mäletan ainult viimast: AEE. Märkasin, et minu korravalvur nihkus minust kuidagi eemale ja teatas raadiotelefoni, et kõik on korras ja “avariid ei toimunud”!
Kuidas ei toimunud? Kas tundub, et ma seisin siin tund aega lihtsalt niisama? Igavusest otsustasin politsei välja kutsuda? Äkki teavad vormis poisid värskemaid anekdoote? Selgus, et mitte ainult ei tea, vaid mõtlevad ka ise välja. Räägin siis: “Vaadake, auto on kriimustatud – kas need ei olegi avarii jäljed?”
Politseinik vaatab mulle otsa ja ütleb täiesti siiralt: “Ah, need peseb vihm homseks maha!” Sel hetkel tundub mulle, et blond on tema, mitte mina. Jah, muidugi, kui homme sajaks nagu oavarrest raha, siis peseks see ära kriimustused ja mine tea, äkki valaks veel bensupaagigi täis.
Kordnik annab mulle väga peene blanketi, millel on pikk rodu küsimusi. Ja siis tabab mind selle õhtu järgmine üllatus. Näen elus esimest korda ankeeti, mis algab: “Nimetage oma ametikoht.” Ja alles pärast seda perekonna- ja eesnimi. Tuleb välja, et tähtis pole mitte see, kes avariisse sattus, vaid KES sattus.
Niisiis: sa ootad tund aega politseid, saad teada, et avarii on tühiasi. Siis pistab kordnik mulle veel toru nina alla. Ilmselt lootes, et oleks vahva, kui ma oleksin purjus. Saaks kohe asja algatada: mõlemad on käepärast, nii kannatanu kui kurjategija. Asjatu lootus! Jumala kainesse teadvusse jõuab mõte: “Kes käskis mul teda üldse välja kutsuda?!”
Meie imepärane kokkusaamine lõpeb viisaka deklaratsiooniga: “Mida te meilt üldse ootate; te ei mäleta ju isegi auto numbrit!” See on tase. Aga kui avarii oleks olnud tõsine ja ma oleksin rooli vastu löönud ära oma ainsa tuluallika – pea – ega oleks näinud isegi mitte numbrimärgil olevaid tähti?
Hiljem saan teada, et tähtedega AEE on Eestis kõigest 120 autot. Nendest halle veelgi vähem. Ja kui arvestada, et sellel autol pidid olema vähemasti sama sügavad kriimustused kui minu omal, siis ei oleks ta leidmine põhimõtteliselt sugugi võimatu. Ent vormis mees hoopis küsib lõpetuseks: “Aga kas teil kasko on?” – “On küll.” – “No mida te siis üldse närveerite?” Tõepoolest, mis ma pabistan! Kah asi, joodik sõitis minema, aga minul on ju kindlustus...
Nädal hiljem helistab keegi naine varjatud numbrilt. Esitleb end politseinikuna ja teatab, et saadab kohe kahtlustatava auto foto. Möödus nädal. Fotot ei tulnud. Ilmselt on korravalvuritel väga aeglane internet. Kahe nädalaga jõuab iga auto korda teha – ja otsi siis tuult väljal.
Ausalt, ma ei tahaks kedagi süüdistada. Aga riigis, kus õilmitseb erafirma Falck, pakkudes teenuseid, mida peaks osutama politsei, ei ole kõik päris korras. Kui politsei teeks oma tööd korralikult, oleks Falck juba ammu pankrotis.
