16.08.2007, 00:00
20 miljonit on vähe isegi alustamiseks
Valitsusel on kavas esimest korda uue Eesti Vabariigi ajal
anda 20 miljonit krooni spetsiaalselt kodanikuühiskonnale, mis on ju tore.
Aga miks ja mille jaoks? Miks just 20 miljonit? Äkki saab kümnega
hakkama või on vaja hoopis kakssada? Vastamine eeldab kõigepealt
vastust küsimusele, mis kasu riigil üldse kodanikuühiskonnast
on.
Kevadistel koalitsiooniläbirääkimistel, kus mul oli au seda teemat kaitsta, valitses arusaam, et alguseks on see neile (s.t kodanikuühendustele) hea küll, ega raha puu otsas kasva. Teised riigid, näiteks Suurbritannia, eksivad, kui kodanikuühendustele ja sotsiaalsele ettevõtlusele nii suurt tähelepanu pööravad. Vestlusest kumas läbi peaaegu täielik teadmatus riiklikust mõtlemisest Inglismaal, Põhjamaades ja mujalgi.
Riikides, mida eeskujuks toon, on aru saadud, et ei valitsus ega ka äriühingud saa ega suuda hästi toime tulla kõigi ühiskonna vajadustega. Valitsusel on raske jõuda konkreetse inimeseni ning firma põhieesmärk on omanikele kasumi teenimine, mitte parima võimaliku teenuse pakkumine. Kui aga nendele lisandub kolmas jõud – missiooniga teotahtelised inimesed, kes koonduvad organisatsioonidesse, viivad läbi ühiskonnas vajalikke muutusi ning pakuvad kvaliteetseid ning kättesaadavaid teenuseid –, siis on riik tervikuna paremal järjel, stabiilsem, kaitstum ning inimeste rahulolu suurem.
Selliseid inimesi võib nimetada sotsiaalseteks ettevõtjateks. Need on need, kes tahavad ühiskonnas midagi muuta, mingit probleemi lahendada, teevad seda sihikindlalt, metoodiliselt ja samas sügava usuga oma missiooni. Ajas tagasi minnes võime nimetada sotsiaalseks ettevõtjaks ka Florence Nightingale’i, kes reformis täielikult Briti sõdurite põetamise ning suurendas ellujäämisprotsenti lausa mitu korda. Sotsiaalseteks ettevõtjateks võiks nimetada ka paljusid meie ärkamisaja tegijaid, nagu Carl Robert Jakobson, kes jõudis välja anda ajalehte, pidada suurt ja uuenduslikku talu ning palju muudki. Tänases Eestis me juba tunneme õiglast kaubandust, Uuskasutuskeskust, Heateo Sihtasutust jt.
Ühiskondlike muutuste läbiviijad on üha enam sotsiaalsed ettevõtted – piiratud vastutusega äriühingud, mille peamine eesmärk on ühiskondlik kasu ja mille tulud reinvesteeritakse kas ühingusse endasse või muuks ühiskondlikuks hüveks, mitte omanike kasu maksimeerimiseks.
Suurbritannias loodi selleks kahe aasta eest lausa eraldi ühinguvorm – Community Interest
Company – ning eraldati 125 miljonit naelsterlingit riskikapitalifondiks alustavatele ja arenevatele sotsiaalsetele ettevõtetele.
Muidugi võib küsida, miks äriühingud ei võiks neid teenuseid pakkuda. Enamasti loob sotsiaalne ettevõte täiesti uue kvaliteedi mingil äriühingutele ebahuvitaval alal. Näiteks pärast Florence Nightingale’i uuendusi saigi hügieen ja korralik põetamine nii Inglismaa kui ka kogu maailma haiglates standardiks ning pole oluline, kas tegu on era- või riikliku haiglaga.
Sotsiaalne ettevõte on justkui katalüsaator, mis teeb uued ja innovatiivsed lahendused võimalikuks, ning on tihti riigile ja eraettevõtetele suunanäitaja. Parimad lahendused sünnivad tegelikult kõigi kolme koostöös. Tähtis on seejuures, et igaüks midagi saaks – ettevõte tulu, riik au ja sotsiaalne ettevõte teadmise, et hea asi sai ellu viidud.
EASi kaudu toetab riik tavaettevõtlust aastas rohkem kui miljardi krooniga ning seda peetakse enesestm&otild e;istetavaks. Kodanikuühiskonda on Eesti riik senini toetanud väga üksikute ja juhuslike rahaeralduste kujul. Seega on praegu hea võimalus kodanikuühiskonna sihtkapitali raames luua kodanikuühendustele ja sotsiaalsetele ettevõtetele tavaettevõtlusega võrreldavad tingimused. Selles valguses algaks viisakas summa kodanikuühiskonnale 100 miljonist aastas ning see sisaldaks Briti eeskujuga sarnanevat riskikapitalifondi.
Kodanikuühiskonda targalt ning strateegiliselt investeeritud raha toob riigile tervikuna vähemalt sama suurt tulu kui ettevõtlustoetused.
Toomas Trapido on Riigikogu liige. Honorari annetab autor loodavasse kodanikuühiskonna sihtkapitali.
Kevadistel koalitsiooniläbirääkimistel, kus mul oli au seda teemat kaitsta, valitses arusaam, et alguseks on see neile (s.t kodanikuühendustele) hea küll, ega raha puu otsas kasva. Teised riigid, näiteks Suurbritannia, eksivad, kui kodanikuühendustele ja sotsiaalsele ettevõtlusele nii suurt tähelepanu pööravad. Vestlusest kumas läbi peaaegu täielik teadmatus riiklikust mõtlemisest Inglismaal, Põhjamaades ja mujalgi.
Riikides, mida eeskujuks toon, on aru saadud, et ei valitsus ega ka äriühingud saa ega suuda hästi toime tulla kõigi ühiskonna vajadustega. Valitsusel on raske jõuda konkreetse inimeseni ning firma põhieesmärk on omanikele kasumi teenimine, mitte parima võimaliku teenuse pakkumine. Kui aga nendele lisandub kolmas jõud – missiooniga teotahtelised inimesed, kes koonduvad organisatsioonidesse, viivad läbi ühiskonnas vajalikke muutusi ning pakuvad kvaliteetseid ning kättesaadavaid teenuseid –, siis on riik tervikuna paremal järjel, stabiilsem, kaitstum ning inimeste rahulolu suurem.
Selliseid inimesi võib nimetada sotsiaalseteks ettevõtjateks. Need on need, kes tahavad ühiskonnas midagi muuta, mingit probleemi lahendada, teevad seda sihikindlalt, metoodiliselt ja samas sügava usuga oma missiooni. Ajas tagasi minnes võime nimetada sotsiaalseks ettevõtjaks ka Florence Nightingale’i, kes reformis täielikult Briti sõdurite põetamise ning suurendas ellujäämisprotsenti lausa mitu korda. Sotsiaalseteks ettevõtjateks võiks nimetada ka paljusid meie ärkamisaja tegijaid, nagu Carl Robert Jakobson, kes jõudis välja anda ajalehte, pidada suurt ja uuenduslikku talu ning palju muudki. Tänases Eestis me juba tunneme õiglast kaubandust, Uuskasutuskeskust, Heateo Sihtasutust jt.
Ühiskondlike muutuste läbiviijad on üha enam sotsiaalsed ettevõtted – piiratud vastutusega äriühingud, mille peamine eesmärk on ühiskondlik kasu ja mille tulud reinvesteeritakse kas ühingusse endasse või muuks ühiskondlikuks hüveks, mitte omanike kasu maksimeerimiseks.
Suurbritannias loodi selleks kahe aasta eest lausa eraldi ühinguvorm – Community Interest
Company – ning eraldati 125 miljonit naelsterlingit riskikapitalifondiks alustavatele ja arenevatele sotsiaalsetele ettevõtetele.
Muidugi võib küsida, miks äriühingud ei võiks neid teenuseid pakkuda. Enamasti loob sotsiaalne ettevõte täiesti uue kvaliteedi mingil äriühingutele ebahuvitaval alal. Näiteks pärast Florence Nightingale’i uuendusi saigi hügieen ja korralik põetamine nii Inglismaa kui ka kogu maailma haiglates standardiks ning pole oluline, kas tegu on era- või riikliku haiglaga.
Sotsiaalne ettevõte on justkui katalüsaator, mis teeb uued ja innovatiivsed lahendused võimalikuks, ning on tihti riigile ja eraettevõtetele suunanäitaja. Parimad lahendused sünnivad tegelikult kõigi kolme koostöös. Tähtis on seejuures, et igaüks midagi saaks – ettevõte tulu, riik au ja sotsiaalne ettevõte teadmise, et hea asi sai ellu viidud.
EASi kaudu toetab riik tavaettevõtlust aastas rohkem kui miljardi krooniga ning seda peetakse enesestm&otild e;istetavaks. Kodanikuühiskonda on Eesti riik senini toetanud väga üksikute ja juhuslike rahaeralduste kujul. Seega on praegu hea võimalus kodanikuühiskonna sihtkapitali raames luua kodanikuühendustele ja sotsiaalsetele ettevõtetele tavaettevõtlusega võrreldavad tingimused. Selles valguses algaks viisakas summa kodanikuühiskonnale 100 miljonist aastas ning see sisaldaks Briti eeskujuga sarnanevat riskikapitalifondi.
Kodanikuühiskonda targalt ning strateegiliselt investeeritud raha toob riigile tervikuna vähemalt sama suurt tulu kui ettevõtlustoetused.
Toomas Trapido on Riigikogu liige. Honorari annetab autor loodavasse kodanikuühiskonna sihtkapitali.